tahaks maha saada paari ilusa reaga,

Milline huvitav pildivalik. Noh, võimalik, et seetõttu, et praegune nädal tuleb mööda saata teiega, armastatud. Iga jumala päev, see üks ja sama laul, üks ja sama kontsert, ühed ja samad repliigid, midagi on siiski erinevat. Ah, me oleme vahvad, asi on ilmselgelt selles.
Muidu mõtlesin pikalt järgi Minna twitterisse kirjutatud säutsu üle.


Tsiteerin:

"mul on mu rõdu, mu tee, mu tähed, mu meri, mu linnatuled, mu kevadelõhn ja null muret. annaks oma elule elu oscari."

Millal tuleb see aeg, kui ma saan oma elule oscari anda? Samas, mis on mu elul viga, et see pole oscarit väärt? Tean. Liigagi hästi tean, neid põhjuseid on vähemasti 30. Tegelikult peaksin olema suuteline oma halvad põhjendamatud põhjused headeks ning andestatavateks muutma. Pole suuteline. See oleks nii ilus, kui ma oskaksin armastada seda, mis mulle on antud.

Õnneks on leiutatud inimesed nagu Minna, kes sütitavad mulle oma eluarmastust tulvil mõtetega uut energiat, aitäh!

Noh, mida ma siis täna tegin. Jah täna oli just see päev, mida ma peaaegu nautisin.
Hommikul prantsuse keel. Sain nostalgiat, nats kurjust ja päris palju und oma silmis tunda. Muusika- noh, päris palju viha, kurjust, õelust ja mõnitamist. Imelist lauluhäält ei saa unustada. Peale seda sööklas õp. Smirnovaga natuke jändamist ning hiljem lihtsalt kevadises päikeses koolist minema jalutamist. Natuke nalja, natuke naeru, natuke haisvat trolli. Jõudsime "imelisse" Kristiine Gümnaasiumisse, ootasime, helistasime, otsisime, istusime. Tulid teised, Marika, Anete, Martin ja Caroly. Tuuritasime ringi, rääkisime, olime mõnusad. Proovi ei teinudki põhimõtteliselt ning hakkas see sama kontsert peale. Oli nalja, oli. Oli päris palju muud ka. Peale seda kiire Maxima ja minek Martini poole. Sinna me päris ei jõudnudki. Jõudsime ta lapsepõlve mänguväljakule. Istusime seal, lihtsalt is tu si me. Naersime, proovisime imelisi elu-ilusaks-muutvaid-prille. Kiikusime, sõitsime "okserattaga", ronisime, mis põhiline- jälle rääkisime. Tulime sealt mingil hetkel ära, Reti jooksis trollile, lootuses saada Vene keeles ainult hilinemine. Halvasti läks tal sellega. Me läksime Selverisse, nägime Moonika Toomingu moodi naist plakatil. Läksime kahe haisva ja ühe eriti haisva ühistranspordivahendiga kooli (ette). Martin ja Marika jooksid bioloogiasse, mina ja Sillu sujuvalt kooli ette pingile. Istusime seal jälle mingi tund aega. Rääkisime erinevate inimestega, jätsime kõigiga, kellega me hiljem kohtusime, hüvasti. Kõik hajusid igale poole Prantsa ringidesse, trennidesse, mina ei tea kuhu. Mõtlesime Silluga ka ära minna, tuli Annette, kellega rääkisime, tuli Erik, kellega me ka rääkisime. Hakkasime minema ja tulid Marika ja Martin, kellega me veel rääkisime ning lõpuks saime jalad alla (lülid püsti, nagu mulle meeldis) ja läksime kuni ületasime viru ristmiku ning siis suundusime kõik eri teid pidi. M&M sööma, Sillu muusikakooli, Annette võimlema, Erik sai Keydiga kokku ja ma emme töö juurde (huvitavaim valik) ja sealt edasi tulin koju, magasin ja lihtsalt keegi õgis mu ajusid.

Mulle meeldis üle pika aja oma päev nii põhjalikult kirja panna.
Ei meeldi elu, vihkan!!
Alati armastav,
Siil