The future is no place to place your better days

Miks inimestel on emotsioonid. Hea küsimus. Aga mul on kurb olla
näeme

I know it

Hei beibed ja vähem beibed ja need, kes tunnevad ennast meessoost olevat. Esimene koolipäev üle elatud. Success! Mis muud, kui Sirle Oja hääl on veidi häiriv ja eksamitest võiks vähem rääkida, aga läheb üle. Ma usun. Kool on nagu kool ikka, esimesse tundi jõuan raskustega, viimasest tunnist tahaks kibekiirelt varem ära saada. Saime ka. Vassil on nii tore ja ei lase meil kampsunit kududa, kuid eks me saame mõned paremad maiuspalad nagu pop õlasall.
Klass on endiselt sama vaimukas ja valjuhäälne nagu enne. Pole midagi salata, mulle meeldib. Homme hakkab nalja saama meie lemmik hommikuga = füüsika, vene keel, matemaatika, keemia :D See-eest juba kell kaks on priipääsmed vabasse loodusesse nautima soojust, värve ja armastust. Kui luuleline. Anu on veidi segane, et esmaspäeval saame magustoiduks suvelugemise töö, aga noh, küll ma jõuan. Kõike jõuab, kui ainult nii palju poleks teha-minna-tulla-käia vaja. Aga tüübid, party hard ja lugege päevi kas nädalavahetuste, vahetundide või vaheaegadeni. Näeme, musid!

Maailma lõpus on kohvik

What a summer, man. Tegelt ka, milline suvi. Ma arvan, et paar kuud kuumasid suveilmasid oleks muidugi teretulnud, aga kooliküps olen ma sellegipoolest. Võibolla isegi igatsen seda MEIE KLASSI, kui te teate, mida ma mõtlen. Seda vaimukat, protestivat, isiksustega aga alati heasüdamlike õpilastega klassi. Ma luban, et millalgi, päris suve lõpus (in 2 days) ilmub siia ka minu enda suve piltidega postitus.
Viimase nädala veetsin Vändras. Pätakad, pätakad, Jumalaema kirik Pariisis, telefon, raamatukogu, söök ja vanavanemad. Muidugi parim lebola, mis olla saab ka.
Aga olge paid, varsti näeme. Ma tean, et teie, kivimüürid, igatsete mind kõige rohkem!

Vändra zõun 005

Vabandust, aga pean ühe numbri siia salvestama, sest olen raamatukogu arvutis ja pole ühtki kohta kuhu seda salvestada. 53014743 K.L


MUSIDMUSID TEILEE KÕIGILE

Ja nõnda see olema peab ja olema saab

Gustav, Gustav. Sinu pärast olen ma lugenud seda teksti kuussada korda, kui mitte rohkem. Eilne öö oli diip. Ja naljakas. Ja sündmusterohke. Tegelikult tahtsin ma rääkida siiski sellest, et ma olen väga halb blogipidaja ja ma lähen Hiiumaale. Ei tea mida tegema. Naudime!

Jookse, jookse veel

Kui teile on antud eesmärgiks juua ära ohtralt teed öö jooksul, kõik inimesed on väljas lõbutsemas ja sina passid piineldes üleval, sest põiepõletik ei lase magada, siis minupuhul aitavad:
a) Raamat& tee/ Kirjutamine&tee, aga selle tegemiseks peab mul olema tee tunne. Kuna mulle surutakse teed sisse, siis ei soovi hetkel seda teha
b) Lähen rõdule ja naudin õhtupimedust ning uinun vaikselt seal. Välistatud, sest ma ei tohi külmetada
c) Võtan oma muusika, otsin arvuti kõvakettalt youtube converteri, tühjendan iTunesi TÄIELIKULT ära ja hakkan nullist peale. Töötab!

Samaaegselt räägib sõber südamevalu ära ja nii võibki teed endale sisse ajada.

Ja PS! Karolina: Truly Madly Deeply oli laul, mida kollases kleidis Daniil trompetil mängis.

Oled suur tüdruk nüüd

Palju õnne mulle :)

Ja kõrgel näen hõljumas valgeid pilvi
ja minu käed, tiibadeks muutuvad mu käed

terve päev on kummitanud!
Head ööd!